Neljas päev - reisi keskpaik

L, 22.märts

Oleme kusagil reisi keskel enda toimetustega, tänasesse päeva ei ole planeeritud mitte midagi erilist. Teeme jõudumööda kaasa kõik teenistused, püüame söögiaegadele mitte hilineda. Jalutuskäik kloostrist linna, et toiduvarusid täiendada. Võtame interneti jaoks kasutusele kohaliku kõnekaardi, nii on soodsam (muidugi tekib põhjendatud küsimus - kas ikka on vaja internetti kasutada siin? Inimesed tulevad siia siiski tavalisest kiirest internetiseeritud elus vaheldust otsima, olema levist väljas, võrgust eemal).

Mul on vana telefon kaasas, rakendame selle netiruuterina tööle. Tesco töötajad on sõbralikud, aitavad meil telefoni seadistada. Mul on nüüd Inglismaa sim-kaart, kui keegi kuu aja jooksul Inglismaale läheb, saab veel internetti kasutada. Tescos on muidu kaubavalik täitsa huvitav, palju erinevaid tooteid, kui Eesti kaubandusega võrrelda. Võtan paki kuivatatud puuvilju (peamiselt rosinad, kuid on muud ka), need on väga kvaliteetsed ja maitsvad. Siin läheduses on üks suurem pood veel (Asda), kuid sinna selle reisi jooksul ei jõudnud.

Kuigi on neljas päev, ei ole me munkade hingeelule palju lähemale jõudnud. Mõnel väga põgusal vestlusel ei tee ma üldse saladust, et ma olen siin reisil pigem saatja ja vaatlejana, mittekristlasena. Kõik jäävad väga diskreetseks, hinnanguid ei anta, keegi ei kergita kulmu ega pöörita silmi selle peale, jätkatakse igapäevaseid toiminguid, usutegemisi.

Kloostri territoorium on paari hektari suurune, sõidutee läheb keskelt läbi. Ühel pool teed (vana hoone juures) elavad mungad, teiselpool teed nunnad. Munkade poolel on väike kloostriaed, seal saad puudesalus segamatult istuda ja omi mõtteid mõelda. Veel on avatud kaks temaatilist poodi: raamatupood ja suveniiripood.

Raamatupood on napp kolmkümmend ruutmeetrit, seal on õigeusu tippvaimulike teoseid, peamiselt küll St. Sophrony omad. Sirvin erinevaid raamatuid, väga põhjalikult arutletakse mitmete usuliste nüansside üle, väga palju pannakse südamele elamist piibli näpunäidete järgi. Huvitavama poole pealt on ka näiteks üks raamat ikoonimaalimise töötubadest, üks õdedest on sinna kirja pannud aastatepikkuse praktika vaatlused. Pakutakse ka suures valikus kohapeal maalitud ikoone, erinevates suurustes.

Muideks, ruumides on üleval sildid, mis soovitavad telerit, raadiot ja muud säärast mitte kunagi mitte üldse kuulata/vaadata. Kes teab, võibolla see segab näiteks usuasjadele keskendumist. Meeleldi oleks külastanud mõne munga tuba, et kuidas see ikkagi välja nägi, kas oli moodsat tehnikat ja meelelahutust või mitte. Sisetunne ütleb, et pigem mitte.

Teine pood (suveniirid ja raamatud) on veel väiksem, napilt mahub sees liikuma. Suveniirideks pakutakse magneteid, puidust karbikesi, pastapliiatseid, palvetajakeesid, märkmikke, postkaarte jne. Kõik ikka rangelt õigeusuga seotud. On ka valik Arvo Pärdi muusikat (CD). Pärt oli kloostriga tihedalt seotud, ta kohtus St. Sophroniga mitmeid kordi, väidetavalt sai ka palju inspiratsiooni enda teoste kirjutamisel (nt "Aadama itk"). Poodides kedagi kohapeal ei ole, maksta saad iseseisvalt, lihtsalt paned raha karpi ja asi korras (tegelikult saab kaardiga ka maksta, vahel on mungad kohal, siis saab küsida).

Sama maja (siin on siis teesaal, suveniiripood ja raamatukogu) otsaseinal asub väga äge mosaiik, see kujutab endast ilmsel Noa laeva. Uurin lähemalt elukaid, no on näha, et asume Euroopas, kõik oravad/rebased jm meile tuttavad loomad on ilusasti olemas. Lõvid ja mõned muud eksootilised elukad muidugi ka. Mosaiik on ka vahvasti suveniiripoes ära kasutatud, see on saadaval nii postkaardina kui ka magnetitel ja märkmikel.

Tänane teine jalutuskäik on siis nn teises suunas (ida poole), kus asub vana kirik (All Saints Church). Ühe nunna juhtimisel on seal plaanis vana kirikuaia korrastamine, st leheriisumine, oksade kokkukorjamine ja muud säärast. Vabatahtlikke huvilisi on paarkümmend, nii et töö edeneb jõudsasti. Õde, kes vägesid juhatab, on rõõmsameelne ja energiline, minus ärkab lootus, et mitte-paastuajal on kõik inimesed siin sellised entusiastlikud ja säravad. Oleneb muidugi isiksusest ka, midagi ju näed inimese kohta ka lihtsalt vaikides möödudes, ei ole vaja alati pikalt jutustada. Eks siin kloostrielus on teatud müstiline element täiesti olemas, see on ikka niivõrd teine maailm kui kiire ilmalik argielu.

Lehti riisudes satun kokku ühe toreda soomlasega, minust veidi noorem mees, väga usklik ja põhjamaiselt tagasihoidlik. Vestleme põgusalt maast ja ilmast, ta on lapsepõlves (liiga?) palju reisinud, nüüd eelistab olla pigem omaette ja tegutseda üksi. Kloostris käib regulaarselt, talle on see koht enda laadimiseks, nagu ka paljudele teistele regulaarkülalistele (tavaliselt käiakse 1-2x aastas). Veel kaks noorhärrat on kaugel eemal tööd tegemas, nendega seekord vestlema ei satu, kuid mõni päev hiljem kolivad nad meie tuppa elama (kui Konstantinos ja Mirza on ära läinud).

Niiviisi meie päev täna kulgeb. Enne äraminekut vaatame sisse ka vanasse kirikusse (ka siin peeti vahepeal teenistusi). Tagasi kloostrisse jõudes on talgulistele eraldi ette nähtud võileivad ja küpsised (ikkagi füüsiline töö), muidugi ka tass teed või kohvi omal valikul. Püüan kehakinnitamisega olla mõõdukas, paari tunni pärast on juba õhtusöök ootamas.

Mis veel täna on teistmoodi - väga palju on külalisi. Peamiselt Kreeka perekonnad, kes Londonist siia jumalateenistusele tulevad. Nad on ka väga teretulnud kloostriperega koos sööma, söögisaal kihab nii hommikul, lõunal kui õhtul nagu mesilasepesa. Kuigi süüakse endiselt vaikuses, on sagimist ja suhtlemist (sosinal küsitakse üksteiselt midagi jne) palju rohkem kui tavaliselt. Ka välja on igalpool palju liikumist, kümned inimesed vaatavad aias ringi, külastavad krüpti, kohtuvad siin-seal erinevate usutegelastega. Parklad kloostri kõrval on mõõdukalt täis (teist parklat ehitatakse just juurde, veidi juba saab kasutada).