Viies päev - Colchester
P, 23. märts
(St. Luke kirik Tiptree's)
Päevaplaan on endiselt väga sarnane. On erinevate pikkustega kombetalitusi, lauldakse pühasid laule, loetakse erinevaid mõtteid pühakirjast. Mõni teenistus kestab tunni, pikemad kuni kolm tundi. Täna on pühapäev ja inimesi on isegi veidi rohkem, kui eile.
Erandina võib täna hommikusöögilauas rääkida, vahemererahvad kreeklased teevad seda mõnuga, kontrast vaikuses mööduvate söögikordadega on märgatav. Ka ei ole ranget ajalist piirangut või korda, mis määrab lauasistumise aja - kõik võivad vabalt tulla ja minna.
(Siit alates kõik fotod Colchester'ist)
Meil ei ole väga põhjalikku plaani tänaseks, nii et otsustame peale hommikusööki jälle Tiptree poole liikuda. Teekond on meile juba tuttav ja hommikul värsketena tundub vahemaa kerge ja mitte liiga pikk. Tiptree iseenesest väga suur koht ei ole, avastamisrõõmu jätkub ehk paariks päevaks, siis võib juba küsimus tekkida, et "Mida me täna teeme?".
Nõndaks astume sisse kohvikusse "Exchange", mis on rahvast täis, mis võiks justkui olla märk headest toitudest. Tuleb välja, et vabu laudu ei olegi, kuid mõningase arupidamise järel lubatakse meid broneeritud lauda, sest uute külaliste tulekuni on veel üle poole tunni aega. Samuti aeg-ajalt vabaneb mõni lisalaud, nii et peaks olema võimalik rahulikult süüa küll.
Sööme lihtsalt, tegu on pigem sellise sõõrikukohvikulaadse kohaga. Valin burgeri, muidugi tellin ka cappuccino, lihtsalt et proovida, kuidas on kvaliteet. Väljas muideks on eraldi tahvlil välja toodud, et kohvioad on kellegi kohalik röst. Kohvil ei ole viga, tubli kolm pluss või neli miinus (maitsenüanssi ja aroomi siiski vähevõitu). Teenindus ja suhtumine sõbralik, võib vabalt selle poole pealt viis tärni panna. Burger on palju parem, kui moosimuuseumi kuiv kanatükk. Neli kilomeetrit kõndimist on ka omajagu energiat kulutanud, nii et laseme hea maitsta ja midagi järgi ei jää.
Kõhud head-paremat täis, jõuab vestlus kuidagi lähema suurema linnani, milleks on Colchester. Kuna buss väljub sobivalt üsna pea, teeme kiire otsuste linna külastada, meil on seal aega tundi kolm - sellest peaks piisama, et linnakeskuses veidi jalutada ja uudistada.
Buss jääb veerand tundi hiljaks, kuid lõpuks siiski tuleb. Pilet on kaks naela ja seitsekümmend penni, sõit kestab veidi üle poole tunni. Maastik on selline laugete küngastega, võibolla veidi lõuna-Eesti sarnane. Kevad on Eestist umbes kuu aega ees ja kuigi kõik puud veel lehes ei ole, tundub taimestik priskem ja teistsugusem kui meil kodus.
Colchester on rahvaarvult veidi Tartust suurem linn, asub Londonist ~70km kilomeetrit kirdes. Mõnedel allikatel on tegu Inglismaa vanima linnaga, väidetavalt kirjutas asulast juba Plinius Vanem isiklikult.
Looduslikult on linn sellise väikese künka peal, kesklinn asub täpselt üleval nagu muistsetel aegadel tihti tehti, kui kindluste jaoks paremaid kohti valiti. Muidu on linn nagu linn ikka, tänavad täis argipäevast sagimist, mitmeid erinevaid ärisid, liiklust, elu, melu.
Eks meil veidi kloostris olemisest veidi tüdimus peale tuli, sestap on väljasõit väga tujutõstev ja motiveeriv. Just niiviisi ülevas tujus olles me bussist maha astumegi, valmis linnatänavatel ringi kolama, miks mitte astuma sisse ka mõnda huvitavasse muuseumisse, kohvikusse või raamatupoodi.
Niiviisi see aeg lendab, külastame igasugu poode, imestame tänavapildi üle (kõik on ju ometi nii teistmoodi kui mujal), isegi kohvikusse (Cafe Nero) astume sisse, et veidi hinge tõmmata (kohv on Columbiast, 4/5, seni parim, mida oleme proovinud).
Kui Tiptrees oli suurem osa ärisid suletud (ikkagi pühapäev), siis siin on avatud, kuigi lühemalt kui tavapäevadel, poed suletakse 16-17. Tänavapilt väga rahvusvaheline ei ole, pigem jalutavad vastu põlised kahvanäguest kohalikud. Keel/aktsent on britilikult kandiline, näiteks "game" või "Spain" hääldatakse "gaim" ja "spain", mitte geim/spein, nagu ameeriklased võiksid hääldada.
Napilt enne õhtusööki jõuame tagasi kloostrisse ja selgub, et info meie äraoleku kohta lõunasöögil ei ole siia jõudnud. Niisiis oleme teinud suure patu ja meie asi on nüüd seda kõike kõigest südamest kahetsema hakata.
Nõnda teemegi - oleme teenistustel koha nagu viis kopikat ja teeme kõik, mis meie võimuses, et nii ränk eksimus kuidagi heastada. Õhtusöögiajal oleme viksid ja viisakad ja peseme ja kuivatame köögis nõusid. Kloostriterritooriumil liikudes noogutame ja tervitame aupaklikult kõiki möödujaid. Astume sisse raamatupoodi ja süveneme paksudesse köidetesse, mida kohalikud suurmeistrid servast servani tõde täis on tuupinud. Ja nii edasi..
Tundub, et päeva lõpuks on mingi protsent meie suurest eksimusest siiski lunastatud. Saame rahulikult õhtule jääda ja lubame kõik ülejäänud päevad olla parimatest parimad. Nii et selline vahva päev oli täna, vaheldus ja väljasõit ja natuke sekeldusi ka.
Comments
Post a Comment