Teine päev - eluga harjumine

N, 20.märts

Kuna palvetel osalemine on vabatahtlik, hommikupalvusest me osa ei võtnud. Hiljem kuulsime, et oli õhtupalvele väga sarnane, väikeste variatsioonidega. Söögiajad võivad päeviti veidi erineda, eriti nii olulisel ajal kui paastuaeg. See on üldse askeetlik aeg isegi kloostri kontekstis, kohalikud elanikud, mungad ja nunnad, söövad ja joovad vähe ja räägivad veel vähem. Pigem loevad kusagil vaikses nurgas piiblit või palvetavad. Nagu hiljem kuulsime, on see kõige tõsisem/raskem aeg kloostris (meile vahepeal ikka tuletati meelde, et mungad ja nunnad on tegelikult toredad ja rõõmsad inimesed, et tulgu me näiteks suvel, siis on kõik palju lahedam). Meie toakaaslased tunnevad ka põgusalt huvi, mis suhted meil, eestlastel, ikka usuga on? Selgitame siis neile kahekesi üldist ja ka veidi isiklikku, nad jäävad vastustega rahule ja hiljem on suhtlust pigem vähe.

Üldiselt võib öelda, et kui sa oled usumaailmast kaugel, siis vestlused tekivad harva; Mirzaga samas olid meil päris palju huvitavaid jutuajamisi. Muidugi oli ta ka pooleldi maiste asjadega hõivatud, nimelt olid tal aeg-ajalt online töökoosolekud (ta alati väga viisakalt küsis, kas meil on okei, kui ta näiteks keskpäeval kaks tundi toas koosolekul osaleb). Väga suur viisakus, austus ja üksteisega arvestamine on siin kirjutamata reegliks, see on väga kena, kui kogukond sellistel põhimõtetel toimib. Veel üks näide: meie teine toakaaslane Küproselt pidi ühel hommikul vara pakkima hakkama, ta tuli eelmisel õhtul meie juurde ja vabandas juba ette hommikuse sagina pärast. Mõistagi ei olnud meil selle vastu midagi - arusaadav ju, et inimene peab asju pakkima enne lennule minekut.


Kuna päeval on võrdlemisi palju vaba aega, võtsime ette esimese jalutuskäigu lähedalasuvasse linnakesse, Tiptree'sse. Kui mõned vahemaandumised välja arvata, ei ole ma enne Inglismaal pikemalt kohapeal viibinud, niiet väga huvitav on kohalikku elu-olu oma silmaga näha. Esimene vajadus oli veidi toiduvarusid täiendada, et kloostris kohapeal viibides midagi hamba alla oleks pista (me ei ole nii kogenud paastujad kui siinsed mungad). Tesco supermarket on meile lähim pood, sinna jõuame hiljemgi. Kohe sealsamas üle tee on väike kohvik, muidugi proovime sealsamas kohe ka tassi cappuccinot. Esimene visiit linna on tehtud, peagi sätime end tagasiteele, kuna söögiajast tuleb rangelt kinni pidada. Jalutuskäik on kusagil kolm kilomeetrit, veidi üle poole tunni rahulikku kõndimist.


Lõunasöök on sama lihtne, laual on elementaarne toit, ei midagi luksuslikku. Värske salat, praekartulid, hautatud juurviljad. Liha ja kala praegusel ajal ei pakuta. Söögiajad on samuti ajaliselt piiratud, algavad ja lõpevad kellahelinaga (õieti kõlistab kõige vanem munk lusikaga vastu taldrikud või klaasi). Pead üsna kiire olema, kui soovid jõuda lõpuni süüa, aega selleks on 15-20min.


Kogu söögiaja vältel loetakse lõike pühakirjast. Keel varieerub, kuulsime inglise, prantsuse ja kreeka keelt (kreeka keel on kohalikel peamiseks suhtluskeeleks). Süüakse vaikides, alandlikult, kiiresti. Napilt jõuan viimase suutäie võtta, kui juba helistatakse söömaaeg lõppenuks. Teen sellest omad järeldused, järgmisel söögiajal annan koheselt hammastele valu (see siin ei ole kohvik - söömine on antud juhul hädavajalik kõrvaltegevus, et keha kuidagi toimivana hoida). Munk või nunn, kes on terve söögiaja piiblist midagi ette lugenud, saab loa süüa alles peale teisi.


Pakume end peale sööki kööki appi nõusid pesema. Vabatahtlikke on palju, kuid saame alustuseks toidukärudelt asju kappidesse paigutada. Kuna sööjaid on palju (kusagil sada inimest), võtab koristamine palju aega ja om väga kärarikas. Toitusid serveeritakse roostevabadelt plekknõudelt - neid on erinevaid suurusi, osadel on kaaned peal. Enne söömist on kindlad inimesed, kes tulevad ja tõstavad kaaned pealt ära. Samuti mungad käivad ja pakuvad teed (juuakse klaasist kaussidest, nagu meil magustoidukausid). Nõudepesu on peamiselt jaotatud kaheks: mehed pesevad plekist suuremaid nõusid (ühelpool seina), naised teisel pool taldrikuid, kausse, nuge-kahvleid. Kuna nunnade ja munkade asumine samas kloostris on pigem erand (seda tehti asutaja soovil, kes ei tahtnud enda järgijaid ära ajada), siis on asjad korraldatud niiviisi, et mehed ja naised on enamustel toimetustel eraldi (ka näiteks siin söögilauades on mehed ja naised eraldi laudades).


Tööd lõpuks tehtud, teeme pealelõunal veel jalutuskäigu lähedalasuva vana kiriku juurde, see on ca 15min kõndida. Meil on ilmaga vedanud, 12c on sooja ja mitte väga tuuline. Hoome on väike ja tore, aias kasvavad ilmselt mitmesaja-aastased tammed ja muud väärikad puud. Kuna meil siin rohkem kuhugi väga minna ei ole, tatsame mõnusal sammul kloostri poole tagasi ja hiljem istume ka pool tundi kloostriaias pinkidel, päike soojendab mõnusalt.


Õhtupalvest võtame kohati osa, see on jälle väga sarnane eelmistele. Hiljem on õhtusöök (jälle väga lihtne) ja võime tuppa õhtule jääda. Tuba on vana ja kulunud, lõunapoolne ruum, ühe aknaga, vaatega aiale. Uksed on koguaeg lahti, igakell võib sisse astuda mõnikohalik elanik (seda juhtub õnneks harva). Meie toas asub vana kirst tekkidega - kui mõni tekk on üle või puudu, astub sõnagi lausumata sisse munk ja võtab teki; ja kohe ka läheb, nagu ei oleks teda olnudki.


Inglismaal on veidi soojem kui Eestis, kuid mitte midagi ülearu palavat. Aknad on siin ühekordsed, mõned ruumid on seetõttu jahedamad. Tualettruumis on aken 24/7 avatud; kui õues on näiteks 5c sooja, siis wc-s mõni kraad soojem, see garanteerib kõikide toimetuste kibekiire tempo). Dushiruumis on olukord helgem - õhutusaken on küll irvakil, kuid helded mungad on radiaatori seina kruvinud. Dushi all käik on seega karastav, ninaots päris jäässe ei lähe. Kütmisloogika jääb segaseks, mõnel päeval on radikad tulikuumad ja vannitoas on soe kui lukshotellis. Tuba, kus ööbime, on minu jaoks harjumatult palav, 23-24c. Härrasmees küproselt nii ei arva, tema jaoks on tegu ikka väga jaheda toaga :)

Comments

Popular posts from this blog

Kolmas päev - juba midagi saame aru

Esimene päev Essexi kloostris