R, 21.märts
Reisi esimeses pooles on ikka energiat rohkem ja ükski avastus ei tundu võimatu. Kloostrist kuue kilomeetri kaugusel (läbi Tiptree asula) on Hortese moodi aiakeskus, plaanin seal täna jalgsi ära käia. Läheme suurema seltskonnaga, tahaksime ka hiljem linnas lõunat süüa. Mõtisklen omaette, et ega me liiga ebaviisakad ei ole kloostrielanike vastu niiviisi iga päev pikalt ära olles, kuid püüame seda siis jõudumööda hiljem tasuda, mõnes vabatahtlikus töös osaledes.
Ega me väga ei tea ka, mida kohalikud arvavad, seda justnimelt eelmainitud vaikse/tõsise elurütmi tõttu. Kui näen kusagil nurgataga mõnd palvetesse süvenenud munka, siis ilmselgelt ma ka ei lähe teda segama, näiteks infoga, et meil on plaan linna jalutada ja kere head-paremat täis vitsutada. Silmad-kõrvad on kloostril niikuinii, siit linna läheb peamiselt üksainus tee, ja sedamööda vuravad ka autod, mis kloostri ja linna vahel liiguvad (ja kus mungad ja nunnad isiklikult roolis on).
Igaljuhul saame liikvele lõpuks ja peale pikka, üle tunniajast kõndimist olen kohal -aiakeskuse nimi on Perrywood, ülisarnane Hansaplandi ja Hortesega. Saab osta taimi, sisustust nii tuppa kui terrassile, suur valik igasugu pudipadi ja kingitusi, samuti on olemas kohvik. Kohe sisspääsu juures on punane telefoniputka, filmidest nähtud inglise klassika. Sedakorda telefoni enam sees ei ole, kuid sisustuselememendina töötab küll. Hooajakaubana on palju lihavõttekraami, kuidas oleks näiteks meetrikõrguste pehmete armsate jänestega teie uues kodus? :) igatahes on mu uudishimu rahuldatud kusagil poole tunniga ja liigun mõõdukal sammul kesklinna poole tagasi. Jalad ei ole pika kõndimisega veel päris harjunud, kuid hoian lipu kõrgel ja soe ilm (+10c) ja päikesepaiste on väga heaks toetuseks.
Niisiis, söögikohaks on reisikaaslased välja valinud Tiptree Jam'i muuseumikohviku. Seal on väike järjekord, kuid koht lõpuks leitakse. Kui on palju kõnnitud, mahub ka palju toitu kerre, nii et laseme hea maitsta, proovides erinevaid roogasid. Tuleb küll tõdeda, et kanaliha, mida isukalt burgeri vahelt haukan, on kuivavõitu, kuid tühi kõht on kõige parem kokk ja patt oleks paastuajal niisuguse piduroa üle nuriseda. Kohv on samuti kehvake, napp kolm miinus, kuid õieti peetakse Inglismaad ju pigem ikka tee-, mitte kohviriigiks. Veider on ka see, et cappuccinot serveeritakse vaikimisi alati shokolaadipuruga, näen iga kord kurja vaeva, et see lusikaga põhjalikult eemaldada. Hiljem õnneks tuleb mõned korrad meelde kohe alguses mainida, et palun mitte piimavahule midagi peale riputada. Kohv on läbivalt väga kehv, kuigi mine tea, võibolla Londonis on kvaliteetset uba pakkuvaid gurmeekohti rohkem.
Tiptree Jam on muideks samuti pikaajaline ja traditsioonidega ettevõte, väidetavalt varustab moosidega isegi kuningakoda ennast. Väisame peale söömist ka väikest suveniiripoodi, kus peale korraliku moosivaliku on ka igasugu muud kribukrabu müügil. Kõhud täis ja meeleolu ülev, asume reipal sammul kloostri poole teele, et õhtusel palvusel ilusti ülesöömise eest andeks paluda. Kasutame tagasiteel veidi teist trajektoori, vaiksem tee põlluservades, peatänava liiklusest mõned sajad meetrid eemal. Siinsed maad on Tiptree Jam'i ettevõtte valduses, põllud ja puuviljaaiad on suured, tööd tehakse väga suurte ja võimsate traktoritega.
Enne õhtusööki on meil kokku saamine õde Magdalen'iga. Ta on vahva ja käbe, terava mõistuse ja kavala naeratusega. Mõned küsimused stardiks, siis juba kõneleb ta ise kirglikult mitmetel huvitavadel teemadel, seda siis ikka õigeusu kontekstis. Noored on samuti tublid küsijad, õde Magdalen näeb vahepeal tõsist vaeva, et kõik usutavalt ära vastata. Kui uurin kloostri köögipoole ja hierarhia kohta, jääb ta pigem napisõnaliseks; toonitab siiski, et väga palju vaadatakse inimest, kui isiksust; seega püütakse mitte nii väga hierarhiat ja erinevaid positsioone igapäevaellu kaasata. Kas see nii päriselt ka on, kes seda teab.. Igaljuhul poolteist tundi aega on seni kõige huvitavamalt veedetud. Õde Magdalen laskub mõne teema puhul päris sügavasse detaili, lisaks on ta väga sõnaosav ja tema jutt tundub usutav. Samas jääb ikkagi mulje, et eelistatud on usulised süvateemad, mitte niivõrd argielu puudutavad küsimused. Vestlus toimus raamatukogus, see on teemaja teisel korrusel. Vaatlen silmanurgast raamatuid, enamus on kreekakeelsed. Raamatukogu suurus tsirka viis-kuus tuhat.
Õhtupoole hiljem on kõik muud rutiinid samad. Kloostriterritooriumil kõnnivad mõtlikud mungad, mustad rüüd üll ja tõsised pilgud lõpmatusse suunatud. Nad on vaiksed, diskreetsed, pikkade juuste ja habemetega, külaliste tegemistesse sekkuvad harva või üldse mitte. Väga ühtset vormirõivastust ei suutnud tuvastada, pigem oli riietus erinev, improviseeritud. Jalanõude osas oli märgata heakskiitu ja eelistust spordijalatsitele, tumemustad mudelid Skechers' ja New Balance' valikust tundusid olevat kõikide lemmikud.
Vannituba on korruse peale üksainus, õhtul tuleb lihtsalt vaba aega varitseda nagu kass hiirt. Elanikke oli korrusel 10 ringis, nii et asi ei olnud üldse mitte kriitiline. Vahvad vanad kraanikausid on ilmselt originaalid, eraldi on sooja- ja külmaveekraanid. Segistid samuti pigem eelmistest aegadest - segavad vett küll, kuid kahe eraldi kraaniga reguleerides. Pesemiseks on tükk seepi, kuivatamiseks on vana kulunud rätik. Elu on lihtne.
Comments
Post a Comment